Kurt Vonnegut (11.11 1922 - 11.04 2007) oli Ameerika kirjanik. Sündis Indianapolises.
Osales Ameerika jalaväelasena Teises maailmasõjas ning oli tunnistajaks Dresdeni pommitamises, kuhu ta sattus sõjavangina.
Kurt Vonnegut, kes käis Teises maailmasõjas rindel, otsustaski kirjutada, koju naastes, kui kõik on veel värskelt meeles, sõjavastase raamatu. Aastaid hiljem võttis ta kätte ning sõitis sõjakaaslasele külla, kes aitaks sõjas toimunut meenutada. Raamat ilmus 1969. Vonnegut tippaeg oli 1970, kui tema kuulsus tõusis teostega ,,Tapamaja, korpus viis'' ning ,,Tšempionide eine''.
Vonnegut hakkas kirjutama, lootes, et tema raamat näitab sõda kõige jubedamast küljest, kus on palju surma, ja see aitab sõda vähendada või üldse ära hoida. Kurt Vonnegut nimetas ise maailmasõda laste ristisõjaks, sest sõtta saadeti väga noori ja uljaid mehi. Ta kirjutas tegelasest nimega Billy. Billy on põhimõtteliselt Kurt Vonnenguti enda prototüüp, kes elab läbi Dresdeni pommitamise, vangilaagri, erinevad haigused, naise surma jne.
Antud teos algab Kurt Vonneguti lühikese elulooga, seal ta kirjeldab, kuidas tekkis mõte raamatut kirjutada, mida ta selleks tegi, mis temaga juhtus peale sõda ning ka muid asju, mis raamatu looga niiväga ei seostu.
Teine osa räägib Billy Pilgrimist. Billy oli tavaline mees, kes töötas optikapoes. Tegelane võttis endale naiseks optikapoe omaniku ülerasvunud tütre. Billy läks sõtta, seal ta võeti vangi ning lasti hiljem ausalt vabaks. Vahepeal röövisid ta trafmadoorlased, kes analüüsisid tema peal inimeste käitumist, tundeid ning arusaama asjadest. Billy naine suri gaasimürgistusse, mees ise tapeti reamehe poolt, kes kunagi vangilaagri laatsaretis lubas Billy ära tappa.
Raamatu ülesehitus oli minu jaoks raske. Üks lõik oleks nagu kokku lapitud erinevatest teemadest. Mõte pidevalt hüppab ühelt teisele. Jutt hakkab juba jooksma, mina kui lugeja saan teemasse süveneda ning siis äkki tuleb paar lauset hoopist teisest sündmusest vahele ning sellist teksti on tõesti raske jälgida. Samuti ajas pea sassi peategelase pidev rändamine ühest ajast teise. Raamatu alguses ei leidnud ma isegi nende hüpete vahel seost, kuid lõpus hakkasid need tekkima. Näiteks, kui Billy Pilgrim lebas oma naise kõrval voodis, rändas ta ajas tagasi sõjavangide rongile, kus nad samuti üksteist kaisutasid. Selliste seostega rändamised on minu jaoks põhjendatud ning on lihtsam lugeda ja mõttega kaasas käia.
Teema meeldis mulle, lugu oli iseenesest huvitav, natuke üleloomulik just nende trafmadoorlaste pärast, kes Billy koduplaneedilt ära viisid ning ta trafmadoorlaste loomaaeda panid. Tõid Billyle ilusa naise, et näha kahe inimolendi vahelist suguühet. Tegid n.ö puuri klaasi taga märkmeid ning panid tähele erinevaid käitumisviise jne.
Selles teoses oli tõesti palju surma. Mitte ainult sõjas, vaid ka igapäevases elus. Peaaegu igas loos või rännakus oli üks surm. Vonnegut rõhutas seda minu jaoks väga köitvalt. Kui keegi sai päriselt või peaaegu surma, kirjutas Vonnegut lõigu lõppu ,,Eks ta ole.'' See rõhutas, kui palju oli surma. Lugeja hakkab ühel hetkel vaatama, et iga natukese aja tagant loeb ta ,,Eks ta ole,'' jõuabki paremini kohale kui palju on tõesti surma igapäevases elus ning ERITI sõjas. Kuid teoses pole avaldatud mingit arvamust. Näiteks, milline rahvus oli halvem või parem. Vonnegut on kirjutanud kuidagi erapooletult sellest sõjast ja elust. Mõnes kohas on ta loosse pannud selliseid halvustavaid väljendeid mida n.ö rahvas räägib või mida keegi teine on öelnud.
Teose miljöö on üsna nautraalne. Isegi kui oli sõda, ei olnud tunda mingeid emotsioone tekstist, täiesti tuim trükk. Kõige kohutavamal hetkel, nt sõjas, tegi Vonnegut millegi üle nalja. Või tehti Billy üle nalja. Minul kui lugejal ei tekkinud mingit otsest emotsiooni või miljööd. Minu kujutlusvõime lasigi ette kujutada vaid seda, mida Vonnegut on kirjutanud.
Billy Pilgrimi tegelane jättis natuke opaka mulje. Tegi tegusid, mille peale kõik midagi negatiivset said öelda. Eriti vanaduspõlves. Elas oma elu üsna nii nagu kätte libises ning mille tõttu tundus, et Pilgrim pole valikutega tegelikult rahul. Otseselt Billyst iseloomu kirjeldust ei olnud, kuid midagi saab tema tegevustest ja käitumisest välja lugeda.
Seda raamatut soovitaksin inimestele, kellele ei meeldi lugeda pikki ühte sündmust detailselt kirjeldavaid raamatuid.
Osales Ameerika jalaväelasena Teises maailmasõjas ning oli tunnistajaks Dresdeni pommitamises, kuhu ta sattus sõjavangina.
Vonnegut hakkas kirjutama, lootes, et tema raamat näitab sõda kõige jubedamast küljest, kus on palju surma, ja see aitab sõda vähendada või üldse ära hoida. Kurt Vonnegut nimetas ise maailmasõda laste ristisõjaks, sest sõtta saadeti väga noori ja uljaid mehi. Ta kirjutas tegelasest nimega Billy. Billy on põhimõtteliselt Kurt Vonnenguti enda prototüüp, kes elab läbi Dresdeni pommitamise, vangilaagri, erinevad haigused, naise surma jne.
Antud teos algab Kurt Vonneguti lühikese elulooga, seal ta kirjeldab, kuidas tekkis mõte raamatut kirjutada, mida ta selleks tegi, mis temaga juhtus peale sõda ning ka muid asju, mis raamatu looga niiväga ei seostu.
Teine osa räägib Billy Pilgrimist. Billy oli tavaline mees, kes töötas optikapoes. Tegelane võttis endale naiseks optikapoe omaniku ülerasvunud tütre. Billy läks sõtta, seal ta võeti vangi ning lasti hiljem ausalt vabaks. Vahepeal röövisid ta trafmadoorlased, kes analüüsisid tema peal inimeste käitumist, tundeid ning arusaama asjadest. Billy naine suri gaasimürgistusse, mees ise tapeti reamehe poolt, kes kunagi vangilaagri laatsaretis lubas Billy ära tappa.
Raamatu ülesehitus oli minu jaoks raske. Üks lõik oleks nagu kokku lapitud erinevatest teemadest. Mõte pidevalt hüppab ühelt teisele. Jutt hakkab juba jooksma, mina kui lugeja saan teemasse süveneda ning siis äkki tuleb paar lauset hoopist teisest sündmusest vahele ning sellist teksti on tõesti raske jälgida. Samuti ajas pea sassi peategelase pidev rändamine ühest ajast teise. Raamatu alguses ei leidnud ma isegi nende hüpete vahel seost, kuid lõpus hakkasid need tekkima. Näiteks, kui Billy Pilgrim lebas oma naise kõrval voodis, rändas ta ajas tagasi sõjavangide rongile, kus nad samuti üksteist kaisutasid. Selliste seostega rändamised on minu jaoks põhjendatud ning on lihtsam lugeda ja mõttega kaasas käia.
Teema meeldis mulle, lugu oli iseenesest huvitav, natuke üleloomulik just nende trafmadoorlaste pärast, kes Billy koduplaneedilt ära viisid ning ta trafmadoorlaste loomaaeda panid. Tõid Billyle ilusa naise, et näha kahe inimolendi vahelist suguühet. Tegid n.ö puuri klaasi taga märkmeid ning panid tähele erinevaid käitumisviise jne.
Selles teoses oli tõesti palju surma. Mitte ainult sõjas, vaid ka igapäevases elus. Peaaegu igas loos või rännakus oli üks surm. Vonnegut rõhutas seda minu jaoks väga köitvalt. Kui keegi sai päriselt või peaaegu surma, kirjutas Vonnegut lõigu lõppu ,,Eks ta ole.'' See rõhutas, kui palju oli surma. Lugeja hakkab ühel hetkel vaatama, et iga natukese aja tagant loeb ta ,,Eks ta ole,'' jõuabki paremini kohale kui palju on tõesti surma igapäevases elus ning ERITI sõjas. Kuid teoses pole avaldatud mingit arvamust. Näiteks, milline rahvus oli halvem või parem. Vonnegut on kirjutanud kuidagi erapooletult sellest sõjast ja elust. Mõnes kohas on ta loosse pannud selliseid halvustavaid väljendeid mida n.ö rahvas räägib või mida keegi teine on öelnud.
Teose miljöö on üsna nautraalne. Isegi kui oli sõda, ei olnud tunda mingeid emotsioone tekstist, täiesti tuim trükk. Kõige kohutavamal hetkel, nt sõjas, tegi Vonnegut millegi üle nalja. Või tehti Billy üle nalja. Minul kui lugejal ei tekkinud mingit otsest emotsiooni või miljööd. Minu kujutlusvõime lasigi ette kujutada vaid seda, mida Vonnegut on kirjutanud.
Billy Pilgrimi tegelane jättis natuke opaka mulje. Tegi tegusid, mille peale kõik midagi negatiivset said öelda. Eriti vanaduspõlves. Elas oma elu üsna nii nagu kätte libises ning mille tõttu tundus, et Pilgrim pole valikutega tegelikult rahul. Otseselt Billyst iseloomu kirjeldust ei olnud, kuid midagi saab tema tegevustest ja käitumisest välja lugeda.
Seda raamatut soovitaksin inimestele, kellele ei meeldi lugeda pikki ühte sündmust detailselt kirjeldavaid raamatuid.
Kommentaarid
Postita kommentaar